Päeva lõpuks Tulumi
Hommikul pakkisime Holboxil asjad ja päeva lõpuks oli plaan jõuda Tulumi. Selleks sõitsime uuesti praamiga mandrile. Bussipileteid internetist meil osta ei õnnestunud, läksime igaks juhuks üks praam varasemaga mandrile. Hea oli, et läksime, sest kui kohale jõudsime ja ma (Heidi) kiiresti suuna bussijaama poole võtsin sain aru, et veel palju inimesi on bussi peale minemas. Heili ja Mart jäid sadamasse varju mind ootama, mis oli sellise kuumaga ainuvõimalik, sest vesi hakkas tol päeval korralikult voolama päikese käes. Bussijaamas oli huvitav seik, kui minu ees olev mees sai pileti ostetud ja mina hakkasin meie omasid ostma, siis teenindaja otsustas putka kinni panna ja 20 minutit hiljem lihtsalt tagasi ilmuda. Piletid Ciquilast Cancuni sain ilusti ostetud ning hiljem bussi jõudes selgus, et buss oli täiesti täis müüdud. Jumal tänatud, et tegutsesime operatiivselt sest järgmine ja viimane buss oleks alles 3 tunni pärast läinud. Ennem bussi väljumist oli meil veel aega, tegime lõunasöögi väikeses pererestorani, kus toidud oli lihtsad ja maitsvad. Heili leidis kohe endale sõbra, kes algul oli natuke tüdrukut nähes häbelik aga Heili suutis ka selle jää sulatada just nagu Elsagi sulatas Frozenis armastusega jää. Tunnike said nad koos mängida, kui pidime juba bussile tõttama. Bussisõit Chiquilast Cancuni lennujaama kestis 2tundi 20minutit.
Vahelduseks ka päris auto
Lennujaama jõudes helistasin autorendi firmasse, kes meid peale võttis ja salongi viis. Cancuni lennuajaam on suhteliselt suur ja rahvast ja saginat palju, alguses ei saanud ööd ega mütsi aru kuhu me minema peame. Auto broneerisin juba ennem reisi ette, valikuks osutus Chevrolet Beat. Auto oli küll manuaal aga selle eest kõikvõimaliku kindlustuse ja 0 omavastutusega. Autorendi puhul on alati olnud suureks murekohaks lapsetooli saadavus. Isegi kui on kodulehel kirjas ,et pakuvad siis saadavus selgub alles kohale jõudes millele me lootma jääda ei julgeks. Õnneks leidsin rendifirma, mis oli heade hinnangutega ja garanteerisin ka turvatooli. Mart küll oli natuke skeptiline selle auto osas aga kui juba sõitmiseks läks siis tuli Mardilt isegi mõni positiivne sõna 😀
Liiklus on siin tihe ja erinevas suuruses autosid on palju, ridade vahel jooned enamjaolt puuduvad aga kõik saavad ilusti sõidetud. Eks alguses natuke pabin oli sees aga mida aeg edasi läks seda lihtsamaks läks. Suurtel teedel rollusid ja muid imevigureid ei kohanud, see tegi elu lihtsamaks. Liiklus ise on üsna sujuv ja stabiilne, täitsa sarnane Türgis liiklusega. Endiselt lagi nagu Mart ütleb on see kui Tais rolluga sõitsime, siis jalg värises ikka korralikult.
Õhtul 7’ks jõudsime Tulumi, selleks ajaks on siin juba täitsa kottpime. Päike läheb siin looja kuskil 6’st ja tõuseb hommikul 7 paiku. Hotelli regamine läks kiirelt ja saime lõpuks jalad seinale visata pärast pikka sõidurohket päeva.
