Tulum, mitte meie maitse
Tulum üldiselt ei avaldanud meile väga suurt muljet, kuigi linnas oli kõik olemas ja rohkemgi veel. Tegemist on turismilinnaga ja tundus nagu rohkem vallalistele, paaridele ja eelkõige nn. influenceritele, kes üksteise võidu parimaid pilte püüavad teha. Meid jättis see kõik külmaks. Ranna servad oli täis ehitatud üüratu suuri hotelle ja sellega oli randa pääs pea võimatuks tehtud. Hinnad restoranides jaburalt kõrged ja igal pool rahvast palju. Tundsime reede hommikul kergendust, kui võtsime autoga suuna Merida poole.
On the road again…
Tulumist Meridasse autoga on 272km ja u.4 tundi sõitu. Tegime teepeal väikese peatuse Valladolidis, kus leidsime üle pika aja ühe mäguväljaku, kus Heili sai ringi joosta. Uudistasime natuke lossi ja lõunatasime juhuslikult ühes väga ägedas söögikohas. Söögikoha seinal oli ka suur maailma kaart, kuhu said külastajad oma koduriigi kohale nõela torgata. Paar nõela oli isegi Eesti peale torgatud. Üldjuhul kui kuuldaks, et oleme Eestist tuleb esmalt WOW ja kui küsime kas teate ka Eesti kohta midagi, siis tegelikult väga ei teata. Esimestel päevadel Isla Mujeresel kohtasime ühte eesti paari aga peale nende pole rohkem kohanud. Peale lõunasööki oli meil veel veidi üle 2 tunni sõita. Sõitsime mööda ka Yucatani poolsaare kõige tuntumast vaatamisväärsusest Chichen Itza maiade templist. Peatust me seal ei teinud, kuna rahvast oli seal meeletult, päike jälle küttis mõnuga ja templi juures ei pidanud üldse varju olema.
